Inspireerituna Gabor Maté raamatust “Kui keha ütleb ei” on mind pikemat aega piinanud üks mõte. Kui me (sagedasti oma kogemustega lapsepõlvest) kanneme mingisuguseid emotsionaalseid pingeid st püsistressi, siis võib see kujuneda erinevateks rasketeks haigusteks sh vähiks. Samal ajal see inimene ise ei pruugi sellest püsistressist teadlik olla, et ta seda kannab, kuna see muutub “normaalseks” taustafooniks. Ja selles “normaalsuse” seisundis inimene tihti ei märkagi, et see ei ole loomulik. Vastuseks küsimusele “Kuidas Sa end tunned?”, võib ta vastata, et tunneb ennast normaalselt. Kui aga õigeid küsimusi küsida ja tähelepanekuid tagasi peegeledada, siis saab inimene sellest “veast” aru ja hakkab nägema, et tõepoolest….. Aga nüüd läksin juba natukene liiga kaugele.

Lühidalt kokkuvõttes on teema järgmine. Inimene kogeb lapsepõlves väga keerulisi olukordi – ta on sunnitud oma tunded sh viha väljenduse alla suruma. Ja täiskasvanu eas võib ta seetõttu tekitada endas väga keerulisi ja ka surmaga lõppevaid haigusi. Tavapärasest inimlikust vaatest tundub see täiesti arusaamatu. Miks inimene kes lapspõlves kannatas vanemate halva käitumise pärast, peab hiljem veel selle eest nii rängalt maksma?

Ehk siis see teema on minu jaoks seni lahendamata olnud. Mingi tükk on puudu olnud, et selle teadmise ja printsiibi saaks vastu võtta ja ära integreerida. Selle tüki leidsin ma enda jaoks alles hiljuti, sügavaid protsesse tehes. Väga lühidalt vastates on selle teema nimi – vastutus! Meie vastutus on meie emotsioonid, meie teod ja sealhulgas meie haigused. Selle aluspõhi on vastutus.
Ma püüan seda natukene avada. Vastutus ei tähenda, et me laseme kõrvad lonti ja tunneme, end süüdi. Vastutuse võtmine tähendab omada ohje enda käes. See on mõistmine, et see mis meiega toimub – absoluutselt kõik (meeleolud, suhted, haigused, elusündmused) on meie vastutus. Mis on selle vastand? Vastand on see, kui ma tunnen end ohvrina, või tunnen, et keegi teine on süüdi. Näiteks vanemad on süüdi, kooli õpetaja või direktor on süüdi selles, kuidas mul läheb või hoopis tööandja. See on ohvri mõtlemine ja huvitav on see, et inimene ei pruugi ise nii (mõistuse tasandil) mõelda – võib-olla vastupidi, aga alateadlikult ketrab see sama vana plaat, et “oh ma õnnetu”. Sellest piisab, et me anname oma kontrolli ja vastutuse käest ära. Sarnaselt, kui me oleme auto roolis ja ühel hetkel, kui on keerulised teeolud, ronime tahaistmele, sest siis saame sõidu kohta hinnanguid anda. See on küll ääretult mugav, aga ohtlik tee, sest me anname sel juhul ära ka oma võimu iseenda ja situatsiooni üle, midagi muuta.

Ehk, et kõik mis meiega toimub, see on meie vastutus. Ja meie vastutus on leida lahendused oma probleemidele. Mille kaudu või kelle abiga on eraldi küsimus. Teadmised meie ümber on olemas, inimesed on olemas ja kui me oleme valmis, me leiame need teadmised ja inimesed ning vajalikud lähenemised.
Siit edasi võib tekkida küsimus, et kas lapsed vastutavad selle eest, et tema vanemad on näit alkohoolikud? Otseselt muidugi ei saa laps vastustav olla selle eest, et ta vanemad on alkohoolikud ja tal puuduvad ka hoovad seda mõjutada. Teiselt, kui vaatame pilti tervikuna, siis me sünnime oma päritoluperre vastavalt oma varasemate tegude tagajärjele. See maailmavaade on vast kõigile tuttav.

Aga mis on oluline? Oluline on üleminek st muutus. See, et meie täiselaliseks saamisel meie roll muutub. Täisealiseks saades tekivad meil hoovad enda olukorda muuta ja see on ka koht, kus tekib vastutus. See ülemineku koht ja muutus on äärmiselt olulised, sest roll ja persperkiiv muutuvad. Häda on aga selles, kui jääme vanasse lapse positsiooni kinni, ega teadvusta, et olukord on muutunud. Nagu selles loos, kus mees on kuuri kinni pandud ja kolmandal päeval mõistab, et kuuril on kolm seina. 🙂

Ehk, et kui me oleme täiskasvanud, siis on oluline teadvustada ka seda, mis toimub meiega sügavamal tasandil. See tähendab märgata, et kui raskeks läheb, siis kuidas me asju endale seletame? Kas me seletame läbi lapse postitsiooni, kel pole olukorra üle võimu või läbi täiskasvanu positsiooni?

See märkamine ja mõistmine annab meile piisavalt palju hoobasid, millega olukorda juhtida. Mõistmine kuidas asjad on, on pool lahendusest. Teise poolega saame juba kenasti hakkama. Me teame, mida vajame ja kust abi otsida. Kui me võtame vastustuse, siis me saame ohjata energiaid, mis on meie käsutuses.