Vaimne areng on otseselt seotud sisemise liikumisega selguse suunas, oma puhta algolemuse suunas. See liikumine on omakorda seotud loobumisena iseendast – vähemal osaliselt. Sellest mina-konstruktsioonist mis koosneb paljudest mustritest ja millel on oma mina-lugu koos oma traagiliste juhtumitega minevikust. See loob meile identiteedi ja samas see takistab meid. See konstruktsioon on valdavalt alateadlik.

Kui meie identiteet toetub ainult sellele, siis on see nagu lisaraskus, mis takistab meil lennata. Selleks, et saaksime oma identiteeti nihutada vajame me teistsugust kogemust endast, kasvõi hetkeks. Vajame kasvõi korrakski kihtidest läbi nägemise tunnet.

Oma otsusega võiksime ju kohe kirgastumiseni jõuda, aga mis meid siis takistab?

Mulle tundub see oluline küsimus.  Vaimne areng, religioon ja teraapia on minu vaates sarnased protsessid sel teel. See tähendab, et see oluline muutus on sisemine, sügavamal tasandil. Võib öelda isegi alateadlikul tasandil, sest me ei pääse sinna otse ligi, aga saame seda mõjutada. Selleks, et meie suhestumine iseendasse ja seeläbi välismaailma saaks muutuda.

Aga takistavad just need kihid, mis ei lase meil enda olemust puhtal kujul tunda. Budismis kutsutakse neid meeleplekkideks, kristluses pattudeks, teraapia kontekstis ehk mingiteks segavateks faktoriteks. Olenemata kuidas me seda nimetame, on need justkui kihid, mis takistavad meil kogeda enda olemust. Seal on hirme, valu, vanu otsuseid eluks, uskumusi, eraldatust ja enese tagasi hoidmist. Mis tähendab enda elususe vähendamist – toimimist avariireziimil. Vältides suuremat kahju, vältides valu, vältides teiste hukkamõistu, vältides eemale jäämist, vältides vigu ja ebamugavust. 

See paneb meie elu justkui pausile, aga aastad liiguvad edasi. Kui on tunne, et kunagi hakkame päriselt elama, siis võime kindlad olla, et oleme pausil.

Aga õnneks oleme me nii loodud,  et paigalseis tekitab rahulolematust. Saame kutsuda seda looduslikuks motivaatoriks 😊 Ja see ora paneb meid tegutsema 😊

Sel teel liikudes, see enese tajumise muutus toob omakorda kaasa teistsuguse suhestumise teiste elusolendite ja maailmaga tervikuna. Mida rohkem sisemiselt muutume, seda rohkem suhestume sellega, mis meid ümbritseb. Ja mida rohkem jõuame endale lähemale, seda enam tajume, et kõik see mis on väljas, on ka meis. Teistpidi öeldes, me näeme ja kogeme seda, mida me sisaldame.  

Olen kunagi jõudnud arusaamani, et kõik tegevused, mis me inimestena siin teeme on seotud mingi seisundi taotlemisega. Kõik tegevused, absoluutselt kõik.

Mis seisungit me siis otsime? Me püüame liikuda sisemise rahuni, avaruse tundeni, sisemise vabaduse tundeni, ühenduse ja armatuse tundeni.  Meil on suund ja ootus…

See on pikal teel liikumine, aga sellel on oma selge eesmärk. Vahel liikudes võib tunduda, et ei ole vahet – neid teemasid on nii palju ja tuleb justkui juurde. Sel hetkel on oluline teadvustada, et see kõik on liikumine.  Nii nagu metsas kõndmine. Seal kõndides me ei pruugi märgata oma liikumist, kuna puud on kõik sarnased. Aga ülevalt vaadates on selgelt näha, et see vahemaa mida läbime muudkui suureneb ja see vahemaa, mis metsast välja viib muudkui lüheneb. Igal sammul on tähendus ja viib meid eesmärgile lähemale. Muidugi eeldusel, et me metast välja tahame 🙂

26.08.2026 kell 02.05 Tarvo Tendal